Oad: kasu ja kahju kehale. Ubade omadused, vastunäidustused, keemiline koostis, kirjeldus ja kasutamine toiduvalmistamisel.

Oad on soojust armastav kultuur, mistõttu kasvatatakse neid peamiselt parasvöötme lõunaosas ja subtroopilises vööndis. On teada ubade sorte, mis on madalatele temperatuuridele vastupidavamad. Neid sorte kasvatatakse paljudes Venemaa piirkondades. Muide, viimasel ajal on aretajad välja töötanud umbes 250 oa ​​sorti, kuid kõige laialdasemalt kasutatakse neist vaid 20.

Kõigist teadaolevatest sortidest peetakse kõige tagasihoidlikumaks harilikku uba, mida saab kasvatada jahedamas kliimas ja mis valmivad teistest sortidest palju varem.

Peamiselt tarbitakse toiduna oaseemneid, mis on rikkad valkude, süsivesikute, pektiinide, kiudainete, erinevate inimorganismile vajalike mikro- ja makroelementide poolest.

Oad on rikkad B-, PP-, E- ja C-vitamiinide poolest. Valgu- ja kalorisisalduselt on oad peaaegu sama head kui liha, kuna 100 g oaseemneid sisaldab 298 kcal.Tuleb märkida, et oaseemnetes sisalduv taimne valk on organismile palju kergemini seeditav kui loomne valk.

Seetõttu soovitavad toitumisspetsialistid ube süüa kõigil, kes on vastuvõtlikud hüpertensioonile, ateroskleroosile, südame-veresoonkonna haigustele, aga ka närvisüsteemi haiguste käes põdevatele ja raskeid haigusi põdenud inimestele.

Lisaks on oadel kasulik mõju seedesüsteemi toimimisele, samuti aitab see parandada ja taastada häiritud ainevahetust.

Normaalseks eluks vajalikke valke, vitamiine ning mikro- ja makroelemente rikkaid ube peetakse suurepäraseks profülaktikaks tuberkuloosivastases võitluses.

Ubades sisalduv arginiin osaleb aktiivselt uurea tootmises ja inimkehas toimuvates ainevahetusprotsessides, millel on kasulik mõju veresuhkru taseme normaliseerimisele. Seetõttu soovitatakse ube diabeedihaigetele ravitoiduna. Oakaunadel on ka omadus langetada veresuhkru taset, seetõttu soovitatakse diabeedihaigetel seda oakaunade keedust tarbida enne sööki.

Ubade koostisesse kuuluvad vask ja raud osalevad aktiivselt punaste vereliblede moodustumisel, mis aitab tõsta hemoglobiini taset veres ja tugevdada organismi kaitsevõimet.

Ubades sisalduv väävel mõjutab soodsalt soolestiku tööd, bronhide tööd, naha seisundit ning aitab ravida ka reumat.

Kuna ubades on tsinki, mis reguleerib süsivesikute ainevahetust, soovitatakse ube neile, kes jälgivad oma kaalu ja väldivad liigseid kilosid.

Ubadel on soodne mõju urogenitaalsüsteemi talitlusele, lahustades ja eemaldades neerukive, samuti on neil diureetiline toime, aidates vabaneda tursetest.

Juba iidsetest aegadest on naised kasutanud ube suurepärase kosmeetikatootena, mis aitab eemaldada kortse ning parandada naha elastsust ja värvi. Ubamaskid on soovitatavad naistele, kes on pikka aega tähistanud oma neljakümnendat sünnipäeva. Sidrunimahlaga segatud keedetud ubade mask annab tuhmile nahale elastsuse ja värske ilme.

Väärib märkimist, et oad ei ole soovitatavad eakad ja kõrge maohappesusega inimesed, samuti haavandid, gastriit, koletsüstiit, podagra, koliit ja kõhupuhitus.

Et ubade söömine ei tekitaks puhitust, on vaja ube enne kuumtöötlemist mitu tundi soodalahuses leotada. Järgmisena loputage oad ja küpseta, kuni need on täielikult keedetud. Soovitatav on süüa ube koos tilliga, kuna see toode vähendab gaaside moodustumist. Tasub teada, et valged oad tekitavad vähem kõhugaase kui tumedad oad.

On teada, et pikaajalisel säilitamisel nakatuvad oad putukatega, mida nimetatakse oapuuriks. Selle vältimiseks peate oad hoidma sügavkülmas. See säilitusviis ei mõjuta selle maitset ega taime idanemist.